Umbes 17 aastat tagasi kogesin midagi erakordset. Midagi täielikult kaasahaaravat, põnevat ja kasulikku. Midagi võrdväärset oma tantsutrupiga esinemise ja suvekodu rannas lugemisega. Ometi neist erinevat. Lisaks täielikule kaasatusele sain sealt tohutult uusi teadmisi. Üks ahhaa-elamus ajas teist taga. Ja nii möödus terve päev! Teadmata tollal midagi sellest terminist, oli see ilmselt üks mu esimesi flow-kogemusi, mis toimus koolis. Mis oli see erakordne sündmus?
See oli minu esimene koolitus. Olin täielikult võlutud. Ja olen siiani! See kogemuse ja teadmiste kombinatsioon on minu jaoks üks tõhusamaid viise õppimiseks. Olin küll tollal tubli viieline ja tundsin end koolikeskkonnas täiesti rahuldavalt, kuid ei olnud varem kogenud sellist naudingut õppimise protsessist. Iga „5“, mille välja teenisin, oli väike „präänik“, kuid teekond selleni oli pigem lihtsalt midagi, mis tuli hea hinde nimel läbi teha. Koolituse käigus kogesin aga tõelist protsessi nautimist, kus avastus, et olin ka midagi kasulikku teada saanud, oli justkui kirsiks tordil.
Miks ei ole siis selle artikli pealkirjas sõna „koolitus“? Sest täiskasvanuna suure õhinaga koolitustele minnes sain järjest hoopis teisi kogemusi. Õnneks sain tookord alles õpilasena tolle võrratu noortekoolitaja kõrval õppida tema lähenemist ja põhimõtteid. Neist peagi lähemalt. Enne põgusalt sellest, miks see koolitus mind nõnda jalust rabas.
Koolitus - reis isiklike avastuste juurde
Hariduse roll Eesti eduloos on märkimisväärne ja selle tähtsust ülehinnata on raske. Oleme oma koolihariduse arendamisse panustanud võimsalt ja õnneks on see protsess kestev. Ometi on olukordi, teemasid ja valdkondi, mille jaoks mitteformaalne õpe paremini sobib. Ehk see teadlik õpiprotsess, mis ei toimu kooliseinte vahel tavalises kooli kontekstis. Tänapäeval levinud kontseptsioonina ei olnud 17 aastat tagasi mitteformaalse hariduse idee mulle veel tuttav. Siiski haaras mind teemade ja nende esitlemise seotus, justkui loomulik avastusprotsess, kus ise paljusid asju taipasin, kui olin tegevusse haaratud. Loengute, päheõppimise ja töövihikute täitmisega harjunud noore jaoks oli see midagi revolutsioonilist.
Töötades seejärel tolle sama koolitajaga kõrvuti, hakkasin alles aimama, kuidas kõik minu iseseisvana tundunud avastused oli koolitusse planeerimise käigus sisse kodeeritud! Ükski ergutav tegevus ei olnud suvaline ega tiimidesse jagunemine kogemata. Minu teekond avastusteni oli planeeritud ja ehitatud koolituspäevaks selliselt, et sain ise kogeda, avastada ja analüüsida, kuulda teiste avastusi ja tunda end tõeliselt oma arengu juhina. Tänapäeval on sarnast lähenemist üha rohkem ka formaalhariduses näha, kuid ehk omamoodi kosmiliseks vastutasuks on koolituste nime all sageli müügis hoopis formaalses stiilis loengud.
Miks see isiklik avastus siis parem on, kui kellegi teise pakutud info näiteks loengu käigus? On ju lektorid enamasti oma ala professionaalid ja akumuleerinud tohutult teadmisi, mida teistega jagada. Siin tuleb mängu meie aju – see isemoodi ollus, mis juhib kõike alates hingamisest kuni keerukate teoreemide tõestamiseni. Aju iseärasusi on uuritud kaua ja ajust huvitatute jaoks on praegune ajastu mõneti kuldaeg: neuroteadus areneb kiiresti ja tutvustab üha sisukamalt seda, mismoodi meie ajud toimivad. Õppimise ja arengu vaatenurgast ehk üks olulisemaid arusaamu on see, et iga mõte ja harjumus põhineb mingil ühendusel meie ajus. Kui kuuleme uut infot, aga meie ajus pole teadmist või kogemust, millega uut infot siduda, ei jää see pidama.
Tõenäolisem on aga see, et teadmine või kogemus on olemas, kuid me ei leia seda piisavalt kiiresti üles ja näiteks kuulatud loeng on liikunud juba järgmiste infokildude juurde. Nii teeb aju loengu vältel tohutut tööd, et leida olemasolev teadmine ja üritada uus info sellega siduda, aga kuna tempo on kiire, siis me kõike haarata ei suuda. Veel kurvem on see, et ka tekkinud seosed hajuvad ajapikku ära, kui neid järjekindlalt ei tugevdata.
Pannes kokku erinevad kogemused koolitustega nii osaledes kui koolitades ja huvi aju toimemehhanismide vastu olen tasapisi hakanud Eestis juurutama uut põhimõtet nimega entertraining. Kombinatsioon ingliskeelsetest sõnades entertainment ehk meelelahutus ja training ehk koolitus viitabki kahe kontseptsiooni sidumisele. Nii seob entertraining elamuse pakkumise selle analüüsi ja asjakohase teadmise vahetamisega. Elamus aitab senisel teemakohasel teadmisel ja kogemustel ajusoppidest esile kerkida. Analüüs seob kogemusi ja teadmisi, et tekiks võimalus uute mõtte- ja käitumismustrite tekkimiseks. Teadmiste ja kogemuste vahetamine teiste osalistega tekitab lähedust, vastutustunnet ja ühisosa.
Praktiliselt on osaleja jaoks asi selge. Loengut entertrainingu kontseptsioonis ei peeta. Ise osalemist on keeruline vältida. See osalemine on aga lõbus ja kaasahaarav, mistõttu tekib vähe soovi sellest kõrvale hiilida. Mina kasutan mängulisi lahendusi, et juhtida osalejaid mõnda teemasse, seda lahata või hoopis päeva jooksul õpitut ja kogetut kokku võtta. Teemasid, mida sel moel käsitleda, piirab vaid läbiviija teadmine ja kogemus. Minu põhifookuses on näiteks koostöö- ja suhtlusoskused, aga ka sisukas omavaheline tutvumine, innovatsioon ja loomingulisus, juhtimisoskuste arendamine, strateegiline mõtlemine, ressursside juhtimine, jätkusuutlikkus, brändi tuntus, teadlikkus ja fookuse juhtimine. Need on minu jaoks tuttavad, omal nahal kogetud ja põhjalikult arendatud valdkonnad. Igal koolitajal on oma teemad, milles ta ennast mugavalt tunneb.
Kuidas siis entertrainingu kontseptsioon erineb loengu kuulamisest? Peamine on ikka kogemuse ja teadmise omavaheline sidumine, et kaasatud oleksid erinevad aju piirkonnad ja tekiks võimalus muutuseks käitumises. Näiteks oleme aidanud klienditeenindajatel lahti mõtestada ettevõtte brändi läbi lõhnamaailma tundmaõppimise ja rakendamise. Ehitades koos paate, vormeleid või püramiide on nii mõnigi meeskond arendanud oma rollide jaotamise, ajaplaneerimise ja juhtimisoskuseid ning initsiatiivikust. Erinevate ülesannete ja vihjete lahendamine on toonud kaasa oluliselt suurema meeskonnavaimu ning soovi ühise eesmärgi nimel tõeliselt pingutada. Virtuaalreaalsuse ja päris maailma vahel orienteerumine on tugevdanud aga mitme osakonna vahelist suhtlust.
Huvitaval kombel on üks suurimaid mõttemustrite muutjaid nii ressursi- kui muutuste juhtimise, originaalsuse ja läbirääkimisoskuste arendajaks lauamäng! See näitab, et alati ei pea muutuste esilekutsumiseks seiklema kontorist kaugele ja õppima koos orkestrina tegutsema, vaid piisab ka paarist tunnist kogenud koolitaja käe all põhjalikult väljatöötatud mudelit rakendades. Orkestriks võime teid muidugi ka muundada, et avastada, kui väikesed on enamasti kontoris hiiglaslikena näivad väljakutsed ja kui võimekas seesama oma meeskond. Kui juba loetud tundidega õnnestub tšellod ja klarnetid selgeks õppida, mis siis need uued müüginumbrid ikka ära pole!
Igasuguseid oskuseid annab arendada koolituste käigus. Kui otsite lahendust, mis tõesti ka käitumise muutusele kaasa aitab, vaadake hoolikalt, mida teile pakutakse. Kas meeskonnal on tõesti puudu teooriast, kuidas koostööd teha, või turvalisest keskkonnast, kus erinevaid lähenemisi ka testida? Kas ühine kogemus õhtusöögi lauas kontserti kuulates viib meeskonnaliikmed tegelikult teineteisele lähemale? Või tasuks omavahel teadlikult siduda uue info kogumine, olemasoleva teadmise meenutamine, kogemuste ammutamine ja analüüsimine. Kui viimane lähenemine tundub teile sama loogiline nagu ajuteadlased seda kinnitavad, võib järgmiseks loogiliseks sammuks olla just entertraining. Ühendades kogemused ja teadmised, astute sammu tõeliste muutuste suunas. See ongi entertrainingu mõte.
